Mõtted, mõtted…

DAILY POSITIVE AFFIRMATION from LOUISE HAY


NOVEMBER 15, 2017
I am the only person who has control over my eating habits. I can always resist something if I choose to.
Kopeerisin selle mõtte. Jah, täitsa tõsi, mis see lause ütleb. Rohkem ma seda lahkama ei hakka. Või heietama.
Laupäeval käisin joogas, oli hea. Pühapäeval aga vaagisin, kas minna ujuma või mitte. Tahtsin koolitööd teha, aga läksin ikka ujuma. Kokku sai ujutud 200 m, väike paus, 200 m ja boonusena veel 50 m. Sobis küll. Ega üle pingutada ka ei tasu 🙂
Esmaspäeval oli keha nii haige, et sain aja selja- ja õlamassaži. Senimaani seal pinge sees ikkagi. Tunne on, et ma lagunen koost. Üks probleem teise otsa. Keha tõrgub ja tõrgub, mis teeb omakorda meele mõrudaks 😀 mille peale on siis hea süüa komme….kui ma ei suuda keelduda.
Mõtlesin, et lisan oma nädalasse ka ühe seljatreeningu. Oleks vist vaja. Oma seljaga on ju vaja terve elu elada. Osta uut ei saa.
Pidin eelmisel nädalal küsima ühe inimese käest tema isa nime, sest oli soov avaldada kaastunne ajalehes isa lahkumise puhul. Helistasin ja küsisin nime ning kuulen, kuidas teisel pool inimene nutab. Mul ka kohe silmaveed valla. See oli nii raske. Terve päeva käisin ringi nutt kurgus. Ma arvan, et kui ma näen seda inimest ja kallistan teda, siis jälle nutan…
Aga noh, mõnikord on ju vaja nutta! 🙂
Pildiotsingu positive vibes quotes tulemus
Jah, sellised laused on toredad. Aga mõnikord viskab üle see “Think positive!”, siis ma tahaks öelda…midagi ebaviisakat 🙂
Soovitan ühte nippi, kui mingil hetkel kõik lained üle pea 🙂
Link:

 

Ahjaaa, eile ostsin uuskasutuskeskusest kolm piparkoogivormi! Üks mehike, inglike ja siis selline vorm, mis ühelt poolt teeb südameid ja teiselt poolt sellist lillekujulist vormi. Piisab nendest küll! Kokku läks  0.60 eur. Win-win! Tegelikult läksin uurima, kas leidub mingit seljakotti…oli küll, aga kahjuks lastele mõeldud seljakotid. Mul on kopp ees, et mu käekott nii raske. Vahel oleks hea kahele õlale kogu see raskus jaotada. Käekotis on loomulikult kõik vajalik….
you_can_do_it__by_teagle-db9g2cg.jpg
Aitäh, et käisid hetki püüdmas!
(Selline lause oli ühes Haapsalu poes)
Advertisements

Käsi…see pole minu käsi!!

Hei-hei!

Viimasel ajal tunnen, et mu käsi pole nagu minu oma. See haarab igasuguste maiustuste järele! Ja loomulikult jõuab see magus ka minu ajju. Igal pool on kommid, kommid, šokolaadid, küpsised ja koogikesed! Täitsa jabur! Ja minu silmad peas põlevad…Loodan, et suurem magusaisu on möödumas 🙂 ja tunneli lõpus hakkab valgus paistma. Ehk pole ma ainuke, kelle käsi on kurjast vaimust vaevatud….Vähemalt lähevad püksid veel jalga 😀 ja uut garderoobi muretsema ei pea.

Pimedus on minust küll kohati teinud koopainimese. Kui koju jõuan, siis enam nina välja ei pista. Tegelen koduste ja kooli asjadega. Ja loen raamatut. Olen niisama.

Üks hommiku käisin joogas, oi, raske oli üles saada 😀 Aga õhtul vajusin diivanil magama, magasin nii 40 min, ärkasin ja kobisin siis pesema ja uuesti teki alla. Nii väsinud olin. Imelik…

Kolmapäeval tegin esimest (teist) korda sushit ise. Kõige esimesel korral näitas sõbranna kuidas teha ja olin rohkem pealtvaataja rollis. Aga arvan, et mu katsetus läks hästi ja ära sai söödud see sushi. Olgu öeldud, et ma tegelesin sellega kokku u 3 h. Peale tööpäeva seda eriti teha ei tasu. Võib-olla olin  aeglane ja sellest selline ajakulu.

IMG_3448.JPG

Nämm

 

Natuke kuumust…

IMG_3416.JPG

Hõõguvad tukid ja süsi.

Mu masterplaan on teha kord päevas tööl õlgadele harjutusi. Tegin täna juba. Leidsin juutuubist vastavad videod. Kange olen. Ujumine on alles pühapäeval. Muidu koopainimesena vajun veel rohkem kühmu 😀

Mu suurem ja vägevam plaan kodus taas juutuubi trenni teha on vajunud sügavamale kui on Šotimaal Loch Nessi järve kõige sügavam koht. What a dissapointment…

 

Vähem magusat!

Vähemalt on selge…

Hei-hei!

Laupäeval tegin tempokat kõndi u 5 km, sest arvuti taga töö tegemisest oli vaja pausi. Pühapäeval käisin natuke rattaga sõitmas, kõigest nii 7 km. Ja panin end värviliselt riidesse. Ajasin jalga püksid, mis on mõnusat rohelist värvi, aga nii suureks jäänud, et kottis lausa. Pean viima õmbleja juurde, siis saab neid edasi kanda, rattasõiduks sobisid. Kapist võtsin rohelise käekoti ja lillad saapad jalga! Lillat mütsi pähe ei pannud ja lillat salli kaela ka mitte. Aga mulle selline kooslus meeldis! 

Tegelikult viimasel ajal on soov leida kas punased või mingit teist värvi püksid. Aga peab olema see õige punane. Olen siis otsingutel. Kuigi mul tunne, et pole viimased kuu aega kuskile kirbukasse või riidepoodi sattunud. Pole otseselt vaja olnud…

 

IMG_3357

Natuke värvi

Aga selge on see, et jooksmisel on lõpp. Kahjuks. Jääb hetkel jooga ja tahaks ühe korra nädalas jõuda ujuma. Vaatame, mis see teeb. Homme õhtul on jooga ja siis sõbrannaga ujuma 😀 kahekesi ikka lõbusam.

Oo. Ja ma ootan PÖFF-i 🙂 Eelmine aasta vaatasin sellist filmi seal “The White King” ja mulle see väga meeldis! Soovitan. Huvitav film, vähemalt minu jaoks.

Olge hoitud!

Köögis

 

Hei!

Lisan paar pilti pühapäevasest vaaritamisest köögis 🙂

Terve nädalavahetuse lugesin bioloogia õpikuid silmad peas punnis. Eile oli eksam. Sain A 🙂 Juhhuuu! Üks läbi, üks õppeaine veel minna.

 

Head olemist!

Huvitavad 15 minutit

Kõndisin eile Riiamäelt üles, ettevaatlikult. Libedus hullem kui talvel. Märjad ja libedad lehed teel…Olin juba poolel teel üles, kui sain aru, et keegi kõnnib mu kõrval ja küsis: “Mis sa arvad, kui suur on selle tõusu kalle?” (Midagi sarnast). Ma vastasin: “Hea küsimus!”. Minu kõrvale oli tulnud noormees punases jopes. Natuke vintis. Hoiatas mind ette ka, et vintis (kell 17.50 õhtul?). Selge. Jäi siis minuga jutustama. Kurtis, kuidas tal läks lappama, et 7 kuud suutis olla alkoholist eemal ja nüüd on enda peale pahane, et niimoodi juhtus. Tema jutu põhjal olevat ta kolinud Tallinnasse ja halbadest sõpradest eemale läinud ja teinud sporti. Mainis ka midagi ühiskondlikust survest ja et ta ei taha olla koguaeg teistele meele järgi. Ma kuulasin teda ja andsin kaks korda sama nõu: et naerata inimestele ja ütle “Jah, jah” ning tee seda mida ise tahad. Alguses ta ei saanud aru, vastas, et ta ei taha olla teiste meele järgi. Ma kordasin end ja siis tundus, et sai aru. Ma loodan 😀 Mainis ka, et keegi ei saa temast aru…Jah, ma arvan, et meie kõikide elus on rohkem või vähem olukordi, kuidas meist ei saada aru ja me ise ei saa teistest aru. Nokk kinni, saba lahti. Keeruline kohati.

Kuidas siis hakkama saada? Mul ei ole seda valemit. Aga ühte tean, see mis ei ole vastuvõetav, sellest tuleb loobuda/lahti lasta või suhtuda ükskõikselt. Seda peab ka õppima…

Meie teed läksid lahku ja sai sõbralikult patsu löödud 😀 Paar sammu eemal hõikas ta mind ja ma juba näen, kuidas ta otsib telefoni ja enne kui ta hakkas mu numbrit küsima, küsis, kas ma suhtes…Ma vastasin jah. Selle peale pani ta telefoni taskusse tagasi ja soovis head. Ma tänasin ja vastasin ka heade soovidega.

Peale seda sammusin ma edasi ja kihistasin omaette naerda 🙂 Ja järgmine hetk oli juba tuttav inimene vastas. Arutasime natuke elu üle – tänapäeva kiires elus peab aega võtma/leidma, et minna kolme tunnisesse meditatsioonitundi/hingamise tundi (või midagi sarnast). Jah, loomulikult saab seda teha. Alustades tahtmisest, soovist ja oma aja planeerimisest ning ka kompromissidest. Vahetasime veel mõned laused ja läksime oma teed edasi. Mina seadsin kiiremalt oma sammud joogasse.

Võib-olla mu jutt on segane, aga MINU jaoks olid need 15 minutit huvitavad. Ma ei oska seda emotsiooni kuidagi teisiti kirjeldada.

Kuuldes seda noormeest, tekkis tahtmine teda nagu aidata….Ma siiralt loodan, et tal läheb hästi edaspidi. Tundus viks ja viisakas, vähemalt ei olnud selline pealetükkiv vintis noormees, kes ujub külje alla ja hakkab täiesti ebamäärast juttu ajama…Ehk ta mäletab, mida ma talle soovitasin, seda jajah-lauset… Ise kasutan sellist nippi mõnikord, et küsin endalt “Kelle probleem see on?”. Soovitan proovida. See aitab selgitada, mis on minu ja mis on kellegi teise probleem, mida tahetakse teha nii öelda minu probleemiks. Nonii, ma vist kaldusin jälle kuskile mujale. Hea küll.

Natuke aktiivse liigutamise juttu ka vahele. Pühapäeval oli kena ilm. Plaanisin peale lõunat jooksma minna. Kuna meil siin viimasel ajal on pidevalt hallid ilmad olnud ja päikest minimaalselt, siis pühapäevase päikesevalguse peale sain ma meeletu peavalu. Vedasin end ringkäigult otse voodisse pikali. Asjad jätsin kõik vedelma. Mu ainus eesmärk oli silmad kinni panna ja pikutada ning loota valu möödumist. Valu möödus hoopis hiljem, tänu valuvaigistile. Suutsin end kokku võtta ja kaks taime ümber istutada. Ma olin suht loobunud jooksmisest, sest istutamisest hakkas põlv ka valu tegema. Ma olin ärritunud. Lõpuks kui siis peavalu jaoks võetud valuvaigisti ka põlvevalu oli ära võtnud, pakkisin end riidesse, tossud jalga, klapid kõrva ja jooksma! Oi, oli üle ootuste hea joosta! Aeg ja kilomeetrid nagu ikka: 6 min pluss-miinus mõned sekundid/km ja kokku 5 km! Paar harjutust kõhulihastele ja kummilindiga biitsepsile ning siis soe dušš! Ah, et miks ma siis jooksen, kui valu….hea küsimus!

Mul on salakaval plaan millalgi novembris nädal aega puhata! Pean endast veel viimased jõuvarud leidma, et saaksin siis nädal aega mõtetega mujal olla kui tööl…

IMG_3264.JPG

Pilt: M.V.

 

Mõelge midagi head oma mõtetes ja naeratage kõndides. 

🙂

 

Las kallab…

Tere!

Kas kummikud ja vihmavari on juba igapäevase garderoobi osa? Ma ise unustan kummikud pidevalt töö juurde ja siis enne koju jõudmist on vaja ületada heinamaa, siis kirun ennast. See heinamaa on nagu bassein. Vihmamantel on iga päev seljas. Ma ei viitsi vihmavarju tarida 😀

Nii, reedesest Friday Night Run-ist. Mis ma oskan kosta? Raja pikkus 4 km, kodulehel kirjutati, et täpsemalt 3.7 km. Tegelikult oli tore. Aga siis kui ma selle jooksu läbi tegin, sain vähemalt ENDA jaoks selle ürituse mõttest aru. Ma ei tea, kas korraldajad ka nii mõtlesid….Tegelikult oleks pidanud seda jooksu läbi linna nautima. Mitte taga ajama seal oma kiiret aega või mingeid minuteid. Sest minu jaoks oli võimatu seal kiiremat tempot teha 😀 olin koguaeg tropis kinni. Esimese km aeg oli 7:27!!!!! Teisel kilomeeril ka tegin ei tea mida või kus ma kinni olin, aeg 6:36. Aga vot!!! Kolmas kilomeeter 5:33!! Kus see veel tuli? 😀 Igal juhul joosta oli nii ja naa. Kahjuks ohtlikuks võisid osutuda õueküünlad ja betoonpostid. Ma loodan, et keegi ei kukkunud 🙂 Ühesõnaga minu aeg tuli 23 minuti kanti, jäin endale seatud aja raamidesse, aga üldiselt leian, et oleks saanud ka paremini 😀 aga ei põe selle pärast.

Ahjaa, üks päev astusin ka kaalu peale. Näitas 54,7 kg. Mõtlesin, et rohkem 😀 sest kohutav magusaisu on! Üleeile sõin silmagi pilgutamata 100 g šokolaadi ära. Ai-ai. Aga ma ei muretseks, vähemalt mitte väga….Hmm…

Mulle pakuti Tartu Maratoni 10 km joosta. Aga loobusin. Võib-olla füüsiliselt oma jaksu ja võhmaga veaks välja, kasvõi viimased kilomeetrid neljakäpukil 😀 aga ma ei saa oma põlve/põlvi niimoodi koormata. Pisut probleemsed ja parem jooksen 4-5 km. Kardan, et üks päev põlv kukub otsast! Aga joosta ju meeldib! Kuskilt maalt peab tegema endaga kompromissi ja loobuma. Või üldse loobuma jooksmisest…..

Pühapäeval sai käidud vihmaga looduses! Käisime Munamäel, tornis oli jube jube tuul :D, tee ääres olevas kohvikus (mõnus ja hubane koht!) ja Ööbikuoru pesapuud vaatamas nii valges, kui ka pisut pimedamal ajal. Pakkisin end sisse igatepidi, paks villane kampsun andis hästi sooja 🙂 Sänna mõisa õues sai ka mõned minutid veedetud.

Hingesoojust!

IMG_3227

Peaaegu pimedas (foto minu)

Uus kogemus, isegi kaks…

Hei-hei!

Mis kena sügis on tulnud? 🙂  Ma kohati ei oska enam ennast sisse pakkida 😀

Nii, minu viimased aktiivsed olemised:

Pühapäeval käisin jooksmas! Juhhuuu! Väljas oli 9C sooja, alguses oli jahe, pärast ikka palav. Peale jooksu tegin mõned harjutused kõhulihastele ja reielihastele. Venitused.

Esmaspäeval olin taas tagasi nii öelda oma joogas. Olin kange nagu pulk seal 😀 soeses jooksmise ja lisaharjutustega, mis sest, et venitasin. Ju siis kehvasti! Eelmisel nädalal tutvusin ka ühe uue joogaga – šivananda jooga. Ma enda joogaga nii harjunud, et rohkem šivananda joogale võimalust ei anna. Jah, tean, tean, ega ühekordne külastus annagi midagi. Aga mulle hetkel täitsa piisas 🙂

Aga eile!!! Käisin esimest korda orienteerumas! Oli Alma linnasprindi kolmas etapp. Oh seda kaardilugemist ja jooksmist ja mõistatamist. Ma arvan, et peata ratsanik leiaks ka kiiremini kohad üles kui mina 😀 Toomemäe trepid. Mulle trepid ei meeldi. Ohtlikud. Igasugused trepid, kasvõi kahe astmega. On oht, et koperdan 😀 Kodus olevast trepist tulin kord alla, vupsti! Kannan neid sokke, millel pidurdused on all nagu lastel 🙂 Soovitan proovida, kel võimalust, alustada linnas toimuvate orienteerumistega, siis koht tuttavam ja kaarti lihtsam lugeda. Metsa ma nii pea orienteeruma ei lähe 😀 Aga mulle meeldis! Peaks ehk proovima ka Seiklushundi orienteerumist…

Ja homme on Friday Night Run. Salamisi soovin, et üle 25 minuti seda 4 km ei jookseks 🙂 Annan siis endast parima!

Dušialus on ka kodus paigas. Üks klaas tuleb veel kinnitada ja varsti võib uuel alusel dušši all käia. Ma ei tea, kas peaksin sinna alusele astudes nagu hiilima või astuma nagu ikka 😀  Ölgu öeldud, et ma pole päris kaks nädalat pesemata, sest teine dušš on ka kodus ikka olemas!

Siiraid emotsioone!

 

 

Seotud kujutis

Hehheee…natuke vastab ju tõele?